Täna kontoris hetkeks nii äge ei olnudki ja siis ma kirjutasin selle postituse...

Tänane päev algas sissemagamisega. Olles unise peaga püüdnud korduvalt end vales järjekorras riidesse panna, löönud end mitmel korral erinevate mööbliesemete nurkade vastu, vandudes ja kirudes, sain lõpuks ikka aluspesu riiete alla (esimesel kahel korral läks see naiste ülemine ots miskipärast topi peale). Süüa ei jõudnud, kohvi juua ei jõudnud ja kohe-kohe algavaks koosolekuks ettevalmistusi teha ka ei jõudnud.

Üldiselt on meil olnud väga äge - pildil aastaringne festival "Overworked and underfucked", kuhu Eestis olles peaks küll kõik sattuma.

Loomulikult olin põnevil järjekordse vahva tööpäeva tõttu - ärritunud ja pahurad kolleegid, tooli külge naelutatud tagumik, kuvari vahtimisest krõllis silmad ja kongus kael - no kõik see, mis teebki kontoriroti elu nii põnevaks ja vaheldusrikkaks! Tõesti ei kahetse, et töötan Eestis, kus inimesed põhimõtteliselt ei viitsi töökeskkonnas kolleege tunnustada, kus nõukogude töökultuuri pärand toob nostalgilisi mälestusi üheparteisüsteemist, käsumajandusest ning mõnikord ka KGB tööpraktikatest ja kus palgad on väga ... ehhhmm.... noh kus ettevõtjatel on soodne kasvukeskkond ning tööturg on konkurentsivõimeline seoses madalate tööjõukuludega. See lihtsalt on tore ja ega seda me ei hakka nüüd ju salgamagi!

Aga teate, ega meil siin Eestis, umbsest kontorist akna kaudu ühte esimestest enam-vähem normaalsetest suveilmadest pealt vaadates, ei olegi kogu aeg NII äge. Mõnikord on mitme tunni vältel igav ja polegi mingit konflikti, mida lahendada või kurja rahastajat, kelle tujusid maandada! Siis tuleb lihtsalt lõunale minna või sõbraga kokku saada. Õnneks ei juhtu seda liiga tihti.

Nii et teie seal, Alaskal ja Kanadas, ärge liiga palju ka nüüd kadestage. Keskmiselt on Eestis muidugi ikka tõesti tore - ilm soosib kontoris istumist, tööandja soosib veel rohkem kontoris istumist, palk soosib morbiidseid mõtteid, lapse lastekodusse andmist jne. Selle kõige kõrvalt on muidugi lihtne lasta tekkida muljel, justkui elaksime elu seikluses, aga uskuge või mitte, selline elu mõnikord ikka väsitab ära ka.

Üldiselt ei vahetaks me muidugi keegi seda elu mitte millegi vastu välja ja plaan on vähemalt 65. eluaastani (võib-olla ka kauem) sama teha - kogeda, kogeda ja veelkord kogeda ja eelkõige ikka kannatada, vinguda, veene nüsida.

Ilusad värvilised ilmselgelt hilinenud aruandekuhjad, mille saab hästi ettekäändeks tuua, et mitte minna koju mehe ja lapse juurde või sõpradega kokkusaama. FUN!